Afganistani allusioonid

Jaga

 23.10.2007

Autor: Kaarel Kaas

Sellel neljapäeval ja reedel (24.-25.10) kohtuvad NATO kaitseministrid Hollandi kuurortlinnakeses Noordwijkis. Ametlikus ja korrektses keelepruugis on selle mitteametliku kohtumise teemadeks allianssi transformatsioon ja operatsioonid, lihtsustatult ja lahtise tekstida öelduna saab peamiseks kõneaineks Afganistan.

Eile, esmaspäeval, esines USA kaitseminister Robert Gates näiteks suhteliselt kriitilise avaldusega teatades, et ei saa “rahul olla olukorraga, kus allianss, mille liikmesriikidel on ühtekokku üle kahe miljoni sõduri, mereväelase, merejalaväelase ja õhuväelasega, ei suuda leida tagasihoidlikke ressursse” Afganistani lisajõudude saatmiseks.

Ja täna, teisipäeval, lausus Euroopa ringreisil viibiv Gate`s Kiievis otsesõnu, et ta “ei ole rahul” NATO liikmete panusega Afganistanis.
Siinkohal on muide paslik meenutada, et Afgaani-missiooni oma õlule võttes deklareeris NATO avalikult, et tegemist on allianssi kõige olulisema ettevõtmisega, mille tähtsust kaitseliidule on raske üle hinnata. Kõik liikmesriigid panid eelpoolmainit sedastusele käe alla. Erinevate riikide erinevad poliitikud kordasid neid sõnu erinevatelt poodiumitelt lugematuil kordadel.

Praegu osaleb NATO-juhitud Afganistani rahutagamisjõududes ISAF (International Security Force) 37 riiki, ISAF-i vägede arvukuseks on 37 000 meest-naist (märkimisväärne osa neist moodustab USA kontingent).
Afganistani lõuna- ja idaosas, riigi kõige kriitilisemates piirkondades, on oma vägedega seejuures kohal vaid Suurbritannia, Kanada, Holland, Taani, Eesti ja Rumeenia.
Lõunas tegutseb ka leedukate eriüksus (nende põhijõud seotud Lääne-Afganistanis Ghori provintsis – Leedu juhtida on seal PRT Chaghcharanis) ning loomulikult USA. Väljastpoolt NATOt veel Austraalia (osaleb samuti peamiselt eriüksustega).
Need on need riigid, kes ka tegelikult sõdivad ja verd valavad. Lõuna- ja idaprovintsides – Helmandis, Kandaharis, Zabulis – käivad lahingud.

Hetkel räägitakse aga sellest, et pärast Kodanikeplatvormi võitu Poola valimistel võib Varssav oma kontingenti Afganistanis koomale tõmmata. Samasuguseid signaale annavad ka Holland ja Kanada.

Suurbritannia mõttekoda Chatham House on seejuures värskelt üllitanud NATO tegemisi Afganistanis mõnevõrra murelikus toonis vaatleva briifingupaberi (“Coalition Warfare in Afghanistan: Burden-sharing or Disunity?”).
Liitlased on Talibani ja al-Qaedaga peetavas võitluses saavutanud Afganistanis vaid “piiratud” edu ning seda koherentse strateegia puudumise tõttu, leiavad Chatham House`i analüütikud.

Allpool on ära toodud inglisekeelne summary, soovijad saavad täisteksti endale alla laadida selliselt aadressilt:
http://www.chathamhouse.org.uk/publications/papers/view/-/id/552/

“Coalition Warfare in Afghanistan: Burden-sharing or Disunity?”

Western forces’ success in fighting the Taliban and Al-Qaeda and in achieving a satisfactory level of security throughout Afghanistan remains limited. The lack of success results from the coalition’s failure to develop and implement jointly a coherent strategy for Afghanistan that integrates counter-insurgency, counterterrorism and stability and reconstruction operations.

The coalition’s internal cohesion regarding the development of the Afghanistan operation is becoming increasingly fragile. The willingness to share risks has become a key issue. National caveats are increasingly disputed. Not all NATO member states are prepared to send their forces into combat. This puts the fundamental principle of alliance solidarity on the line.

The coalition forces’ comprehensive approach towards stability and reconstruction operations remains an elusive concept on the ground in Afghanistan. The consensus is that civil-military cooperation has to become an instrumental part of the Afghan operation, but it remains an unresolved issue how this could be translated into operational practice.

The conflict has increasingly become a regional one. Taliban bases in Pakistan cannot be targeted by coalition forces; however, logistical and armament supplies out of Pakistan are significant, and Pakistan is used as a recruitment base. As long as parts of Pakistan serve as a safe haven for the Taliban and Al-Qaeda, coalition forces will not be able to control Afghanistan.

postitas: RKK/ICDS blog