Mälujuust ja vaglad

Jaga

 01.11.2007

Autor: Maria Mälksoo

Vanameister Toomas Vindi värske “Mäluauguga naine” ei ole muidugi ennekõike poliitiline romaan. Ometi rullitakse siin autorit traditsiooniliselt erutanud teemad lahti end ka Eestis viimastel aastatel jõuliselt ilmutanud inimvõime taustal mäletada minevikust vaid endale kasulikku ning teeselda mälukaotust hetke-eesmärkide saavutamise huvides. Vindi loos korjab nädalavahetuseks vanematekoju eksinud noor yuppie maanteekraavist üles endast mõnevõrra vanema, purjus, aga ilusa naise, kes teeskleb oma mehe seksuaalsete unelmate elluviimise huvides mälukaotust. Noor mees tõmmatakse kummalisse ménage à trois-mängu, mis tema loidu ja lamedavõitu sisekaemust tublisti raputab. Nii et ühelt poolt variatsioon Vindi vanal nädalavahetusel, mängides-teemal.

Teisalt saab aga Vindi elamise sulni õuduse kallal nokkiv sisemaastik ses raamatus kokku Eestis iseäranis just eelmise presidendi ajastul pead tõstnud Nõukogude süsteemiga kõrgel tasemel koostööd teinute eneseõigustusega, mis on tuletanud mõrult meelde Nietzsche tähendamissõna igavesest taastulekust. Vindi raamatu meespeategelase isa ja vanaisa ning naispeategelase mees kehastavad ja kajastavad Eesti “endiste” valikuliste mäluaukude künismi ja tagantjärele eneseõigustuse inimlikkuse-liiginimlikkuse hämmastavat kombinatsiooni.

Mõtet rändama lastes võime mäluauguga naise-metafoorile aga näha veelgi avaramat kandepinda – ka rahvusvahelises mälupoliitilises kontekstis. (Miks kollektiivse mäletamise küsimused julgeolekuküsimused on, ei pea vist vähemalt Eestis enam aprillirahutuste taustal üle rääkima). Mälupoliitilises mõttes on nii Eesti vanadel kommunistidel, Suur-Vene šovinistidel ja Läänel tervikuna kõigil oma „mäluauguga naine“.

Mida see tähendab?

Vint paneb oma raamatus naise mälupuudulikkust mängima mitte ainult seepärast, et naine on klassikaliselt Vindi erootiliste mängude keskne objekt, vaid naisele mäletamise ja unustamise kujundi kehastamise ülesande andmine peegeldab ühtlasi autori naisekujutuse abjektsust Julia Kristeva mõistes. Naine on mehele midagi, mis on väga oma, mis lummab, aga teisalt midagi, mida tahaks oma süsteemist välja heita, midagi, mis tekitab jälestust ja vastuhakku. Sestap peab just naine kandma välja mäluaugu mängimise meestekeskses rollimängus, sest teatud mälestusi tajutakse niisamuti abjektsena – justnagu väljaheidetena inimese ihus, mis on ühelt poolt küll omad, ent paratamatult äratõukamisele kuuluvad.

Vindi kujundi geniaalsus on niisiis tema topeldatud abjektsuses – kahekordses tõmbe-tõukereaktsioonide koondamises mäluauguga naise kujju. Nii pakub Vindi viimane romaan teravmeelse metafoori mitte ainult Eesti “endiste” hiiliva taasenesekehtestamispüüu selgitamiseks, näidates, kuidas mineviku teatud osad tõrjutakse olevikus eduka toimimise nimel, vaid sobib ka sarnaste universaalsete mälupoliitiliste tendentside kirjeldamiseks maailmas laiemalt. Lõppeks ei ole ka Eesti kontekstis kommunistliku pärandi endast väljapoole asetamine mitte ainult tipptasemel kollaboreerunud eliite iseloomustav, vaid üldisem tendents: koostööd tegid alati “teised” ja parem oleks kommunistliku elukorralduse poolsajandi läbikasvamise fakt inimeste eludest lihtsalt välja pühkida – or so the argument goes.

Venemaa kollektiivmälu “auklikkus” peegeldub omakorda venelaste tähelepanuväärses võimetuses sobitada oma minapilti ühtaegu vabastaja, vallutaja ja kannataja-rahva lood. Vastavalt ei jäta risti-rästi konfliktne ja sotsiaalselt selgeksarutamata minevik ülearu ruumi ka empaatiaks teiste rahvaste suhtes, keda need tänini lepitamata enesekirjeldused eri nurkadest riivavad. Viide kommunismi kuritegelikkusele kutsub keskmises venelases esile pigem reaktsiooni “Aga meie kannatasime ise veel kõige rohkem!” – kui võime aduda, et kannatuste kogemine ja nende põhjustamine ei ole tingimata vastastikku välistavad kategooriad. Tänase Venemaa ametliku joone jaoks on Teise maailmasõja pahem pool sestap paraku mäluauku määratud: see on välja heidetud Venemaa ametlikust ajalookäsitlusest, sest selle mäletamine ei ole kasulik Venemaa kesksele helgele enesekuvandile kui Euroopa vabastajale fašismist.

Lääne-eurooplaste Teise maailmasõja põhise ajaloomälu auklikkust on hiljuti ehk elegantseimalt paljastanud briti ajaloolane Norman Davies oma põhjapaneva raamatuga “Europe at War 1939-1945: No Simple Victory”, kus ta halastamatu järjekindlusega näitab, kuidas Lääne-Euroopa enesekeskne ja Ida-Euroopa suhtes suhteliselt ignorantne sõjakujutus on teeninud Lääne positiivse minapildi ja Teise maailmasõja kui “hea sõja” müüdi huve. Paraku on ajaloo õiglase vaagimise asemel selle sihilikult valikulisest mäletamisest vaid sammuke sellesinase “toreda karvase loomani nimega vale”, kui veelkord Vinti osutada. Seda teretulnumad on kollektiivsete mäletamisviiside paratamatu auklikkuse juures Daviese sarnased “mäluvaglad”, kes pealtnäha kabeda “mälujuustu” sisse auke uuristavad. Juust hakkab selle tagajärel tõenäoliselt küll võikalt lehkama, ent ajaloo aus lahtikirjutamine on lõppkokkuvõttes ometi puhastav.

Vindis aga on palju, mis meenutab ameeriklast Philip Rothi, tema rasket, tumedat erootikat ja inimese topeltvalguses elamise pinnaaluse ning selle moraalsete implikatsioonide kallal surkimist. Oleks hää ja huvitav, kui sarnaselt Rothile kirjutaks ka Vint perspektiivis rohkem isikliku ja ühiskondliku läbipõimumisest – ehk kord isegi meie päris oma versiooni Rothi raamatust “I married a communist”. “Mäluauguga naine” annab selleks lootust küll.

postitas: RKK/ICDS blog