Kaitseministeeriumi julgeolekust

Jaga

 15.08.2011

Autor: Martin Hurt

Peale 11. augustil toimunud relvastatud isiku sissetungi kaitseministeeriumisse on taas käivitunud arutelu ministeeriumi viimisest teise asukohta. Tõdetakse, et asutuse turvamine Tallinna kesklinnas on keeruline ja osaliselt vastuolus linnaruumi avatusega. Nii on. Ministeeriumi viimine vanalinnast Pagari tänava ajaloolisest hoonest Sakala tänavale toimus 1990ndatel aastatel, mil tehti teisigi ajas kaugeleulatuvaid ja rahaliselt mahukaid otsuseid ilma põhjalikuma analüüsita. Vähem kui 10 aastat peale esimest kolimist hakati kaaluma ministeeriumi ümberpaigutamist kaitseväe peastaabi territooriumile. Tänaseks on ministeeriumi hoonesse, nagu ka teistesse ministeeriumi valduses olevatesse hoonetesse, tehtud suuremahulisi investeeringuid, mida ei pruugi tagasi saada kui hoonet võõrandada.

Ministeeriumi kolimine ei sisaldu üheski eksisteerivas plaanis, sh ka mitte sõjalise kaitse arengukavas 2009-2018. Valitsuse poolt 2009. aasta alguses kinnitatud kavast on masu kustutanud ca kolmandiku planeeritud rahast koos kavandatud tegevusega, mis tuleb kas ära jätta või viia ellu peale 2018. aastat. Kui nüüd tõstatada uue, kõikidele julgeolekunõuetele vastava hoone ehitust ca 200 ametnikule, siis tekib paratamatult küsimus milliste sõjaliste võimete arvelt seda teha. Alternatiiv oleks kaaluda erinevaid võimalusi paigutada ümber kaitseministeeriumi ja kaitseväe struktuuriüksuseid viisil, mis võimaldavad kasutada olemas-olevat kinnisvara ja vähendada vajaminevaid investeeringuid.

Kui viia kaitseministeerium Tallinnas kesklinnast välja, siis kuidas põhjendada teiste valitsusasutuste jätmist nende praegustesse asukohtadesse? Ka nemad on ju Eesti riigi sümbolid, mida järjekordne riigivastane võib soovida rünnata. Mille poolest on kaitse-ministeeriumi personaliosakond ja haldusosakond olulisemad kui nt siseministeeriumi vastavad osakonnad? Kas riigi toimimise seisukohast on sisejulgeolek sõjalisest riigikaitsest vähem oluline? Kas on mõistlik hoida Kaitseliidu Peastaapi, Kaitsepolitseiametit, Kaitseressursside Ametit ja Kaitseväe Logistikakeskuse struktuuriüksuseid Tallinna kesklinnas? Mistahes riigi jaoks olulises asutuses on funktsioone, mis peavad olema väga hästi turvatud ning neid, mille tegevus igapäevaselt eeldab tihedat ja vahetut suhtlust kodanike ja ettevõtetega. On vaja leida mõistlik tasakaal riigi toimimiseks kriitiliselt tähtsate funktsioonide ja teiste oluliste funktsioonide turvamiseks kuluvate ressursside vahel.

Mõistlik oleks arutada kaitseministeeriumi julgeolekut osana riigi terviklikust võimest toimida rahu-, kriisi- ja sõjaolukorras. Tänase seisuga on valitsuse pädevus riigikaitse korraldamisel rahu ja sõja ajal lünklik ja ka kaitseministri ja tema juhitud ministeeriumi roll on mõnevõrra ebaselge. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi tegevust iseloomustab kohati tarbetu dubleerimine, mis riigikaitse toimepidevusele ei too mingit kasu, vaid vastupidiselt tekitab palju asjatuid pingeid ja ajakulu. Loogiline oleks juhtimissüsteemi terviklik korrastamine, mille käigus tuleks eristada kriitilised juhtimisfunktsioonid, mille äralangemine kahjustaks riigi toimimist koheselt, vähemkriitilistest/toetavatest funktsioonidest, mille halvamine mõjutaks selle toimimist alles pikemas perspektiivis. See võimaldaks tõsta kriitiliste juhtumisfunktsioonide turvalisust suhteliselt kiiresti, et seejärel töötada ülejäänud funktsioonide julgeoleku suurendamise nimel jõudumööda pikema aja vältel.

postitas: RKK/ICDS blog