USA järgmine president on Barack Obama, John McCain või...?

 12.05.2008

Autor: Holger Mölder
Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna analüüsibüroo juhataja

Presidendivalimiste eelhääletuste karussell hakkab lõpule jõudma. Vabariiklased on panustanud peatselt 72-aastasele John McCainile ja küsimuse all on üksnes see, kas tegemist on Ronald Reagani või Bob Dole’i klooniga. Praegu kaldub kõik viitavat rohkem Dole’i poole, kuigi Viagra reklaamis pole McCaini veel osalemas nähtud. Vabariiklastel ei ole pakkuda seda, mida omal ajal pakkus jõuliselt Ronald Reagan ja mida praegustest kandidaatidest on suutnud ainult Obama – muutusi. McCaini võidu korral korduks võimu Putinilt Medvedjevile ülemineku analoog, kus sisuliselt jätkuks George Bushi kolmas ametiaeg. Võib-olla ainult uute tegijatega. Noam Chomsky on nimetanud McCaini Bushist isegi ohtlikumaks, sest tegemist olevat klassikalise sõjardiga, kes eelistab sõjalise jõu kasutamist läbirääkimistele. Kuigi Tiit Made oli möödunud nädala Terevisioonis valmis McCaini juba järgmiseks presidendiks kuulutama, valib presidendi õnneks Ameerika Ühendriikide rahvas ja see protseduur toimub veidi teistmoodi kui NLKP peasekretäri valimine. Mina julgeks pigem väita, et Obama ja Clintoni terav vastasseis on teinud McCaini konkurentsivõimeliseks, hoolimata sellest et George W. Bushi toetusprotsendid on valitseva presidendi kohta erakordselt madalad ja kindlat pole siin hetkel veel midagi.

Demokraatidel on järele jäänud veel kuus eelvalimist. Hoolimata tugevast survest, võitis Obama Põhja-Carolinas 56%:42% ja kaotas Indianas vaid 49%:51%. Huvitav fakt, et lahtistel Indiana eelvalimistel toetas Clintonit enamus osalenud vabariiklastest. See võib viidata Russ Limbaughi üleskutsele vabariiklastele toetada Clintonit, kuna Obama olevat McCainile ohtlikum konkurent.

DP liidrite seas on alanud pressing, et hiljemalt juuniks oleks ühine kandidaat olemas. Sellega näib nõustuvat isegi osa Hillary Clintoni valimisstaabist, ainult mitte Hillary ise. Järelejäänud eelvalimistest peaks Clinton võitma suure ülekaaluga Kentucky ja Lääne-Virginia ning on eelistatud seisundis Puerto Ricos. Obama peaks võitma Oregoni, Lõuna-Dakota ja Montana. Siis jääb küsitavaks veel diskvalifitseeritud Florida ja Michigani delegaatide saatus, mis peaks selguma 31. maiks. Clinton võitis mõlemad eelvalimised, kuid protestiks reeglite rikkumise eest eelvalimiste korraldamisel Obama ja John Edwards Michiganis ei osalenud. Isegi Clintonile soodsaima lahenduse korral ei suuda ta asjade normaalse kulgemise korral enam kuidagi Obamat edestada. Tema mäekõrgune ülekaal superdelegaatide hulgas (veebruaris 224:127) on muutunud juba Obama väikeseks eduks. Tendents liigub pigem suunas, et Clintoni toetajad on hakanud Obama leeri üle tulema. Eriti tähelepanuväärsed on siinjuures DP rahvuskomitee endise esimehe Joe Andrew’ ja 1972.a. presidendikandidaadi George McGoverni meelemuutused. Kahtlustan, et isegi kui Obama peaks mingil põhjusel välja langema, panustavad demokraadid mitte Clintonile, vaid pigem Al Gore’ile või mõnele teisele sõltumatule kandidaadile.

Mõlema kandidaadi taga on kindlad elanikkonna grupid, kes neid toetavad. Clintoni valijaskonna raudvara moodustavad vanemad naised, valged sinikraed ja latiinod. Obamat toetab noorem ja haritum valijaskond ja ülekaalukalt muidugi mustanahalised. Kuigi vanema generatsiooni hulgas on kardetud, et 46-aastane Obama on vastutusrikkaks ametiks noor ja kogenematu, siis John F. Kennedy oli ametisse asudes 43-aastane ja Bill Clinton samuti 46. Clintonil, kes nimetab ennast töölisklassi kandidaadiks (kuigi selle au pani ta pihta John Edwardsilt), on teataval määral õnnestunud Obamat klassifitseerida elitaristlikuks (seda relva kasutati neli aastat tagasi edukalt John Kerry vastu) ja mustanahaliste kandidaadiks. Appi tuli talle oma rassistlike avaldustega Obama koguduse endine pastor Jeremiah Wright Jr., millel on olnud teatav mõju Obama toetuse vähenemisele valge elanikkonna hulgas. McCaini toetava avalikult islamivaenuliku Ohio nelipühilaste pastori Rod Parsley (nad on koos isegi kampaaniat läbi viinud) vägivalda õhutavad mõtteavaldused pole samas suuremat kõlapinda leidnud. Tundub, et Ühendriikide keskmine valija on juba valmis aktsepteerima presidendina naist, aga suur osa kodanikkonnast suhtub eelarvamustega mustanahalisse kandidaati. Eriti käib see vaesema valge elanikkonna, kus on palju katoliiklasi, aga samuti latiinode kohta. Huvitava tähelepanekuna võiks välja tuua, et keskmine valge ameeriklane hoidub poliitiliselt korrektselt mustanahaliste arvel nalja heitmast. See aga ei tähenda, et rassilised eelarvamused lõplikult kadunud oleksid. Mitmerassiline Obama on olnud edukas valgetes lääneosariikides ja suure mustanahaliste osakaaluga lõunaosariikides, kuid tal on olnud raskusi valge enamusega idaosariikide valijaskonna haldamisega Ohiost ja Kentuckyst kuni Massachusetsini, välja arvatud ehk Connecticut, Maine ja Vermont, kus ta on populaarsem kui Clinton.

John McCaini kampaania ei pööra enam Hillary Clintonile tähelepanu ja on koondanud tulejõu Barack Obamale. Nüüd on ka Obama lubanud Clintoni tähelepanust ilma jätta ja edaspidi keskenduda McCainile. Praegu peegeldub kandidaatide vastasseis kõige rohkem ettepanekus kehtestada kütusehindadele föderaalmaksust prii periood, mida on toetanud McCain ja Clinton, aga kritiseerinud Obama. Toetajate arvates aitab see langetada kütusehindu, kuid kriitikute arvates on see vaid lühiajaline abinõu. Välispoliitiline debatt on hetkel jäänud sisepoliitiliste küsimuste varju. McCain ja tema neokonservatiividest nõustajad pooldavad kõva käe poliitikat Venemaa suunal, väites, et Venemaa väljapeksmine G-8st sunnib viimast järeleandlikkusele. Obama, kelle põhiline Venemaa-alane nõustaja on Michael McFaul Stanfordi ülikoolist, on lubanud jätkata koostööd terrorismivastases võitluses ja relvastuskontrollis, kuid ühtlasi sundida Venemaad demokratiseeruma. Kõik kolm põhikandidaati on toetanud Ukraina ja Gruusia järkjärgulist liitumist NATOga, kuid demokraadid on olnud ettevaatlikumad raketikilbi küsimuses, soovides hoiduda liigsest kiirustamisest ja katsetamata tehnoloogia rakendamisest.

Isiklike eelistuste väljatoomine on viimasel ajal muutunud populaarseks nii Ühendriikides kui väljaspool seda. Ise sooviksin, üllatus-üllatus, järgmise Ameerika Ühendriikide presidendina näha loomulikult Barack Obamat, kuigi ma ei tea ühtegi eestlast, kes teaks ühtegi eestlast, kes toetaks Barack Obamat. Miks? Sest ta on praegustest kandidaatidest selle riigi jaoks kõige parem valik, tunnistades et enne 2000. aastat toetasin ma tavaliselt vabariiklasi. George W. Bushi kaheksat aastat võib võrrelda Leonid Brežnevi stagnatsiooniperioodiga Nõukogude Liidus, mida jääb Brežnevi 1979.a. Afganistani afääri asemel kaunistama 2003.a. Iraagi afäär. Tänane Ameerika ühiskond on ideologiseeritum kui kunagi varem ning sise- ja välispoliitilise krahhi lävel. Veel neli aastat Bushi ehk siis veelgi rohkem neokonservatiividest kamarilja poolt ümbritsetud McCaini lõppeks Ameerika ühiskonnale katastroofiliselt ning see jätaks tugeva jälje kogu ümbritsevale maailmale. Paljud Eesti poliitikud on 100% panustanud McCainile, lootes tema abil meie planeedi ühes kõrvalises nurgas endale meelepärast suppi keeta, kuid neil jääb vajaka laiemast maailmatunnetusest. Obama maailmakodaniku taust tekitab neis hirmu.

Selline lähenemine toob paratamatult meelde Erich Honeckeri poolt juhitud Saksa DV, mida iseloomustas painav hirm muutuste ees. Kellele kahjuks, kellele õnneks, pole Eesti ja Venemaa tormiline abielulahutus, kus mõlemad pooled teineteisest küünte ja hammastega kinni hoiavad ning iga poti ja panni pärast lõputuid sõnasõdasid peavad, maailma hetkepoliitiline sõlmküsimus. Loodetavasti jagub Ühendriikide valijale novembris vastutustunnet nii oma riigi kui kogu planeedi pärast.

postitas: RKK/ICDS blog