NATO JA UKRAINA KAITSEMINISTRID TALLINNAS

Jaga

 12.11.2008

Autor: Riina Kaljurand

Autor: Merle Maigre

Mida Ukraina kohtumiselt ootab?
12-13 november ehk täna ja homme kogunevad Tallinnasse NATO ja Ukraina kaitseministrid, et vaagida ja arutada Ukraina ja NATO suhete olevikku ja tulevikku. Ukraina ootab kohtumiselt rohelist tuld, mis viiks neid NATO liikmelisuse tegevusplaani (MAP) rüppe. Lisaks ootab kaitseminister Jehhanurov oma kolleegidelt , eelkõige USA kaitseminister Gates’ilt toetust Ukraina pürgimustele.

Paraku tuleb nentida, et Tallinna kohtumine on mitteametlik ja mingit ametlikku Ukraina-suunalist dokumenti siin heaks ei kiideta. Ringlevad ka kuulujutud, et ega MAP eriti tõenäoline ole ka detsembris toimuvad NATO välisministeriaalil.

Üleüldse tuleks ukrainlastele kasuks MAPi de-müstifitseerimine. Ukrainal ei maksaks poliitiliste sümbolite, signaalide ja akronüümide tihnikus ennast ära eksitada ning käest kaotada see peamine juhtlõng, mis neid NATO-le lähemale viib – see on reformid, reformid ja veelkord reformid. 1999. aastal oli MAP kasulik piitsa ja prääniku süsteem Balti riikide jaoks. Aga see, mis oli kasulik ja vajalik 1999 ei pruugi olla kasulik ja vajalik 2008. MAPi tähendus on aja jooksul muutunud – varasemast poliitilisest paketist on saanud tehniline abivahend. NATO ja Ukraina koostöö on praegugi juba ülitihe, koostöö formaate on palju ja vaja on need sisuga täita.

Mida Ukraina kohtumiselt võita saab?
Ukraina saab kohtumisel liitlasi veenda, et Kiiev suhtub enda julgeolekusse tõsiselt hoolimata võimuvõitlusest, mis näib kohati olevat halvanud Ukraina poliitilise ladviku. Ukraina saab näidata, et riigis mõeldakse julgeolekust konstruktiivselt hoolimata valimiskampaaniatele iseomasest populismist, mis näib olevat poliitikuid haaranud. Ukraina saab kohtumiselt võita, kui näitab, et nad mõtlevad julgeolekupoliitilises plaanis oma lääne sõpradega sarnaselt. Et nad hindavad samu väärtusi – õigus valida ise endale liitlasi, õigus piiride puutumatusele, demokraatiat ja kodanikevabadusi. Kui homme suudab Ukraina eri ametkondade esindajaist koosnev delegatsioon kinnitada, et Kiievis toimub töötasandil ohuhinnangu, julgeoleku- ja kaitseplaanide tegemine koostöös ja tülideta, siis on Ukraina kohtumisest võitnud. Ukraina saab homme näidata, et NATO-l tasub Ukrainat tõsiselt võtta, sest Ukraina võtab ennast ise tõsiselt.

Mida see kohtumine Eestile annab?
Eestile on see mitmeti kasulik. Juhul, kui kohtumise korralduslikud küljed kõik kenasti laabuvad ja mingeid äpardusi ei juhtu, siis saame endale õlale patsutada, et suutsime kõrgel tasemel ürituse kenasti võõrustada. Et oleme tublid. Eesti saab ka osundada, et eriilmeliste rahvusvaheliste kohtumiste plejaadist valisime võõrustamiseks välja just NATO-Ukraina ministrite kohtumise, sest peame Ukraina NATO-suunalist abistamist augustijärgses julgeolekumaailmas eriti oluliseks. See ei kõla mitte mingil juhul väikeriigi kohta suurustavalt, sest Eesti on alati näidanud üles solidaarsust kommunistliku ikke all kannatanud vennasvabariikide suhtes ning me mõistame ja tunnetame Ukraina julgeolekuruumi iseärasusi.

Eesti võidaks aga veelgi rohkem kui meil oleks ka Ukraina suunal välja panna samasugune strateegilise tasandi raskekahurvägi kui Gruusia suunal. Retoorikas rõhutavad Eesti poliitikud ja riigiametnikud ikka, et Gruusia ja Ukraina abistamine on meie jaoks ülitähtis. Aktiivset mõttetööd ja häid ideid Ukraina suunal aga napib.

Loomulikult ei saa alahinnata tõsiasja, et Ukraina ei ole oma suuruse tõttu nii lihtsalt hoomatav kui Gruusia. Samuti ei ole Ukraina suurriigile omaselt eriti aldis vastu võtma näpunäiteid strateegilistes valdkondades. Kolmanda põhjusena võib välja tuua ka rivaliteeti eestkostjariikide vahel. Nii nagu eestlased Gruusia oma eestkoste alla on võtnud, pretendeerivad samale positsioonile Ukrainas nii Leedu kui Poola. Seega, vabandusi mõtteloiduseks leidub. Samas ei õigusta see siiski tegevuskava puudumist Ukraina suunal, kasvõi juba selleks, et aidata Gruusias toimunut ennetada ning ära hoida. Julgeoleku-, kommunikatsiooni- ja kaitseeksperdid võiksid suuta mobiliseeruda ka rahuajal, ära ootamata kriiside eskaleerumist ja kulmineerumist.

postitas: RKK/ICDS blog