13.06.09
Autor: Maria Mälksoo
Transatlantilised suhted on kõikvõimalike Euroopas toimuvate välispoliitiliste nõupidamiste jaoks niisama ammendamatu aruteluaines nagu mõne eksootilise rahva muinasjuttudes figureeriv leib, mis süüeski kunagi otsa ei saa. Ühtlasi on tegu teemaga, mida diplomaatilises kõnepruugis iseloomustab harilikult “kõrge abstraktsuse tase” – ehk siis tüütuseni tuttavate sedastuste ja fraaside pingpong (sageli näikse, et justament mängu ilu enda pärast), mida on eesti kirjanduses tabavalt kirjeldanud näiteks Tõnu Õnnepalu (romaanis “Hind”) ja Mihkel Mutt (raamatus “Rahvusvaheline mees”). Eeltoodut arvesse võttes oli läinud nädalal lööktöö korras Prahas toimunud vastavateemaline kõrgetasemeline poliitikakujundajate ja mõttetankurite seminar üllatavalt sisukas ja tempokas. Viimane tõik ehk ei peakski nii väga üllatama, kui ameeriklased ise kord juba asja vedada võtnud on. Erinevalt näiteks Prantsuse diplomaatilisest “tantsustiilist”, kus väljenduslik elegants kipub sageli varjutama tulemuseni jõudmist, oli ameeriklaste koordineeritud arutelu seekordki tuntavalt ellurakendatavatele järeldustele jõudmisele orienteeritud ning sestap ka sümpaatselt avala ja jõulise kammertooniga. Mõningaid noppeid seminarilt – kõnelejate nimesid nimetamata, sest lähtuti Chatham House’i reegleist, allpool.
Loe edasi
postitas: ICDS
28.05.09
Autor: Maria Mälksoo
Ammu pole kuulanud Bangladeshi metalit (nagu märkis täppiminevalt Vaiko Eplik oma muusikasaates) ega võtnud jutuks rahvusvaheliste suhete teaduskirjutuse ääremaadel toimuvat. Viimaseks annab põhjust noore Saksa poliitikateadlase Jörg Friedrichsi sale, ent tuumakas raamat erinevatest Euroopas levinud rahvusvaheliste suhete mõtestamise katsetest.
Euroopa – ja ääremaa! – imestate ehk. Ent tõsi ta on: rahvusvaheliste suhete akadeemiline uurimine Rahvusvaheliste Suhete (International Relations, edaspidi IR) erialanimetuse all kujunes kahekümnendal sajandil tugevalt USA-domineeritud ja Ameerika aktsendiga akadeemiliseks distsipliiniks. Euroopa uurimiskeskuste, koolkondade ja teadlaste roll IR laiemal väljal on jäänud sestap suhteliselt marginaalsemaks. Kuidas erinevad “IR ääremaad” Euroopas Ameerika intellektuaalse hegemoonia survega kohanenud on, räägibki Friedrichs oma raamatus. Ja ta räägib hästi, mis seal rääkida.
Loe edasi
postitas: ICDS
03.02.09
Autor: Maria Mälksoo
Nelja USA mõttekoja koostöös on ilmunud huvitav analüüs ettepanekutega NATO uue strateegilise kontseptsiooni värskendamiseks. Et teema on NATO peatselt saabuva 60. sünnipäeva taustal vägagi aktuaalne, leidub asjasthuvitatuile raportist kindlasti mõtteainest.
Raport rõhutab Atlandi-ülese sideme jätkuvat tähtsust pidevalt muutuva globaalse julgeolekukeskkonna taustal. Eesti seisukohalt on oluline ameeriklaste jõuline rõhuasetus NATO kollektiivse kaitse mõõtme ajakohastamise vajadusele. Tähelepanuväärne on ka analüüsi autorite tugev toetus NATO ukse jätkuvale avatusele ning eelmisel aastal alliansi Bukaresti tippkohtumisel Ukrainale ja Georgiale antud vekslitest kinnipidamisele. Olulisemate alliansi ees seisvate strateegiliste prioriteetidena nimetatakse muuhulgas majanduskriisiga toimetulekut, Atlandi-ülese liidu seesmise ühtsustunde taastamist, erinevate rahvusvaheliste julgeolekuväljakutsetega tegelemist (sh küberkaitse ja energiajulgeolek), jätkuvat tööd Euroopa ühendamisel ning panustamist keskkonnajulgeolekusse. Toonitatakse ka vajadust uue USA ja Euroopa Liidu vahelise koostööraamistiku järele, mis kätkeks vastastikuse abistamise klauslit.
Loe edasi
postitas: ICDS
06.05.08
Autor: Maria Mälksoo
Vana hea küünik Mihkel Mutt – ehk küll mitte küünik rahvuslasena – küsis hiljuti avarapilgulise rahvusliku konservatiivsuse elik Tartu sotsiaalteadlaste järele. Rest assured, kirjanikuhärra, Tallinna Ülikooli vikerkaarevärvilise rahvusmõtte kõrval jagub Eestis omajagu ka traditsioonilisemate rahvuslike instinktidega sotsiaalteadlasekakke. Iseasi muidugi, kui avarapilguliseks või avangardseiks peavad neid ideaaltüübilise demokraatia otsinguil Tallinna Ülikooli koondunud kriitilised intellektuaalid. Viimaste sisustatud mahlakas Vikerkaare värske pronksikriisi-järellainetuseline topeltnumber äratab aga kindlasti nii mõnegi suikunud “Tartu sotsiaalteadlase” rustikaalsevõitu ja Lääne kriitilise sotsiaalteooria perspektiivist oh-kui-passé rahvuslikud instinktid.
Loe edasi
postitas: ICDS
08.04.08
Autor: Maria Mälksoo
Kuigi Poola ja Leedu juutidest põlvnev ameerika kirjanik, kriitik, filmitegija ja poliitiline aktivist Susan Sontag suri juba 2004. aastal, ilmus veel eelmisel aastal postuumselt tema viimaste kõnede ja esseede kogu “At the Same Time“ (Picador, 2007). Ehkki Sontag alustas – ja määratleski end ennekõike kirjandus- ja kunstikriitikuna, kes küll peatselt liikus edasi avaramate esteetiliste väljade, nagu fotokunst ja kultuurisemiootika, analüüsimise poole, oli tema kui literaadi ja humanisti tugevus ja eripära lõppeks just ühiskonnakriitilises esseistikas ja sellega rööbiti kulgenud võitluses inimõiguste kaitse eest maailmas.
Susan Sontag oli inimene, kes kirjutas, ja inimene, kes kirjutamise ja kirjanduse tähenduse – ka poliitilise – üle palju mõtles. Aga ennekõike oli Sontag kirjanik, kelle jaoks kirjutamine oli tegu – aktiivne viis maailmaga suhestuda ja võimalus selle kujundamises kaasa rääkida. Nagu Sontagi samuti literaadist ja poliitikanalüütikust poeg David Rieff omapoolses eessõnas ema viimasele esseekogumikule märkis, oli Sontag eluaeg huvitatud kõigest: lõpuni elujanusena tahtis ta alati kõike kogeda ja maitsta, igale poole jõuda, kõike teha proovida. Kui ilu ja kunst olid Sontagile naudinguks ja lohutuseks, kannustas tema silmatorkavalt terav poliitikataju ning erk sotsiaalne närv teda ikka kirjutuslauast kaugemale päris-elu väljadele. “Do something, do something, do something,“ võime lugeda ka Sontagi päevikufragmendist, mis “At the Same Time“’i kaanekujunduses ära toodud.
Ja eks ta tegigi.
Loe edasi
postitas: ICDS
26.03.08
Autor: Maria Mälksoo
Eelmisel nädalal kohtusid Küprosel ÜRO kontrollitavas puhvertsoonis saare kreeka ja türgi kogukondade liidrid. Rahvusvaheliselt kogu Küprose presidendina tunnustatud, ent sisuliselt siiski vaid saare kreeka kogukonna juhi Dimitris Hristofiase ja tänini vaid Türgi poolt tunnustatud Türgi Põhja-Küprose vabariigi presidendi Mehmet Ali Talati kohtumine on maailma avalikkuses kütnud värskeid lootusi, et üle kolme aastakümne lõhestatud saare taasühendamise osas puhuvad uued tuuled.
Tõsi, mõlemad presidendid on oma poliitiliselt usutunnistuselt vasakpoolsed ja ilmsesti saare taasühendamise osas leplikumalt ja pragmaatiliselt meelestatumad kui türgi ja kreeka küproslaste eelmised liidrid Rauf Denktaš ja Tassos Papadopoulos, kelle natsionalistlik liin oli saare taasühendamise teemal kõike muud kui kompromissialdis. Küproslaste endi hinnangul tuleks aga optimismi uute liidrite läbimurde osas pigem vaos hoida, nagu kinnitas eelmisel nädalal koos Tartu Ülikooli nooremate ja vanemate politoloogidega Põhja-Küprose suurimasse eraülikooli tehtud visiit.
Loe edasi
postitas: ICDS
12.02.08
Autor: Maria Mälksoo
Kommunismi laiba otsingud jätkuvad, nagu Jüri Luige ning Poola ja Balti riikide europarlamentääride (vt AR-M276_20080123_162141.pdf) hiljutistest üleskutsetest nähtub. Ellu on kutsustud Eesti Mälu Instituut, et hakata puhastama Nõukogude okupatsiooniaastate talle ja vanade kommarite asemel saavad sel vabariigi aastapäeval Eesti presidendilt aumärgi rinda teiste hulgas hoopis ajakirjanik Anne Applebaum, ajaloolane Norman Davies ja režissöör Andrzej Wajda, kelle kõigi töödest on Euroopa senisest õiglasema ajalookirjutuse ja kommunismipärandi lahtituulutamise temaatika taustal siingi varasemalt juttu olnud.
Käisin eelmisel nädalal ida-eurooplaste mäluvõitluse tagamaid tutvustamas USA ühes omanäolisemas ülikoolis – New Yorgi New School for Social Research’is toimunud kollektiivse mälu teemalisel konverentsil.
Loe edasi
postitas: ICDS
29.01.08
Autorid: Maria Mälksoo ja Riina Kaljurand
Legendaarne Poola režissöör Andrzej Wajda on vändanud mitte vähemlegendaarsest Katõni veresaunast isikliku ja emotsionaalse filmi, mis kandideerib ka võõrkeelse filmi Oscarile. „Katõn“ asetub Wajda seniste Poola traagilist saatust Teises maailmasõjas käsitlenud filmidega – Generatsioon (1954), Kanal (1957) ja Tuhk ja teemandid (1958) mõtteliselt ühte ritta, ent tema tähtsus tänases päevas on võrreldamatult olulisem pelgalt ajaloosündmuse ümberjutustusest.
Et Katõn märgib üht vastuolulisemat sõlme laienenud Euroopa kollektiivmälus viimase maailmasõja sündmustesse suhtumise kohta, võiks filmi Oscariga pärgamise otsusest lisaks selle kunstilise väärtuse hindamisele välja lugeda ka jää liikuma hakkamist Teise maailmasõja võitjaile ja võidetuile rakendatud standardite ühtlustumise osas.
Lõppeks on ju NKVD poolt 1940. aastal toime pandud Poola ohvitseride massimõrv, kellest ehk vaid kolmandiku säilmed natsid 1943. aastal Smolenski lähedal Katõni metsast leidsid, tänase Euroopa „mälusõdade“ võtmesümbol.
Loe edasi
postitas: ICDS
23.01.08
Autor: Maria Mälksoo
Põhja-Atlandi alliansi vanad sõjahundid Klaus Naumann, John Shalikashvili, Lord Inge, Jacques Lanxade ja Henk van den Breemen üllitasid hiljuti ambitsioonika pealkirja – Towards a Grand Strategy for an Uncertain World: Renewing Transatlantic Partnership – ja selle vääriliselt radikaalse sisuga manifesti, mis kutsub Atlandi-ülesele julgeolekusuhtele uut elu sisse puhuma. Rahvusvahelist avalikkust enim kihama pannud soovituseks on strateegide ettepanek haarata NATO sõjalisse strateegiasse ennetava tuumaründe võimalus, toetudes mõrule eeldusele, et tuumavaba maailm ei ole kuigi tõsiseltvõetav tulevikuväljavaade.
Et prominentsete erukindralite ettepanekud on sündinud muuhulgas vestluste pinnalt alliansi hetkel ametisoleva sõjalise tippjuhtkonnaga ning poliitikakujundajatega, kes ise avalikult julgemaid seisukohti edastada ei saa, annab dokument mõnegi vihje NATO aprilli alguses toimuva Bukaresti tippkohtumise tõenäolise aruteluaine kohta.
Raportit on viimasel nädalal tuvustatud NATOle ja Pentagonile ning selle tekst on kättesaadav aadressil:
http://www.worldsecuritynetwork.com/documents/3eproefGrandStrat(b).pdf
Loe edasi
postitas: ICDS
20.12.07
Autor: Maria Mälksoo
Väisasin mõned päevad tagasi Pariisis, sealses Saksa ajaloo instituudis toimunud esinduslikku ajalooseminari kommunismi pärandist ja mäletamisest Euroopas. Seminari korraldas erinevaid Euroopa ülikoole ühendav koostöövõrgustik European Network on Contemporary History (euroakronüümiga EURHISTXX), mis püüab edendada Euroopa riikide lähiajalugude euroopalikumas raamis käsitlemist, püüdes samas vältida teleoloogilise ühise Euroopa ajaloo lõksu langemist. Tegu on sestap pigem Euroopa ajaloolasi ühendava kui mingit ühtset Euroopa ajalugu tabada ja kirja panna püüdva uurimisvõrgustikuga.
Loe edasi
postitas: ICDS
