07.06.09
Author: Julian Tupay
Obama’s unofficial stop-over in Dresden on his way from Kairo to the D-Day celebrations in France could not have taken place under more ominous signs. His plans to visit the site of the Buchenwald concentration-camp, which his great uncle has helped to free, and to check up on injured US soldiers who are being treated in the US army hospital in Landstuhl have left very little time for substantial meetings with Merkel and other German dignitaries. In fact the chancellery has had to torture any additional agenda point out of Obama’s protocol staff. Though Obama finally agreed to visit the Frauenkirche and the Zwinger in Dresden, Germany remained unsuccessful in coaxing Obama to Berlin. Obama was however amenable to extend his visit to France by an additional night, in order to come to Paris as well as to the D-Day celebration in the Normandy, as French President Sarkozy noticed with some little gloating.
Loe edasi
postitas: ICDS
05.06.09
Autor: Juhan Kivirähk
Esmakordselt pärast Iraagi sõja algust hindab Saksamaa avalik arvamus USA rolli maailmas positiivselt. Seda näitas mai esimesel kahel nädalal läbiviidud uuringufirma Ri*QUESTA telefoniküsitlus, mille tulemused eile seoses USA presidendi visiidiga Saksamaale teatavaks tehti.
Loe edasi
postitas: ICDS
01.04.09
Autor: Valeria Constellazia von Sirius
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus,
astroloogilise julgeoleku uurimissuuna vanemteadur
Täna Londonis algava maailmamajandue juhtivate riikide ehk G20 liidrite tippkohtumisel saavad üksteist esimest korda silmast silma tundma kahe suurjõu, Ameerika Ühendriikide ning Venemaa presidendid.
Barack Obama ja Dmitri Medvedevi interaktsioon sünnitab RKK hinnangul globaalpoliitika lavale uue, dünaamilise ja jõulise paari, mis omavahelises koostöös kujundab lähiaastatel ümber kogu maailma poliitilised jõujooned. Vaadates tulevikku, võime rääkida millestki palju sügavamast ning olulisemast, kui tühipaljas „reset-nupu vajutamine“.
Loe edasi
postitas: ICDS
07.11.08
Autor: Holger Mölder
Politoloog, Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi doktorant
Ameerika rahvas on oma sõna öelnud ja nende tahte kohaselt vannutatakse järgmise aasta 20. jaanuaril ametisse Ameerika Ühendriikide 44. president, mustanahalise Keenia kodaniku luo hõimust ning Kansasest pärit valge ameeriklanna poeg Barack Hussein Obama. Kaheksa aastat presidenditoolil istunud George Walker Bush on kadumas ajalukku ja siiralt võib õnnitleda ameeriklaste kodusõja eelset 15. presidenti James Buchanani, keda on siiani peetud Ühendriikide nõrgimaks presidendiks. Nüüd on ta loodetavasti kurvast kuulsusest vabanemas ja tema rolli on üle võtmas uus nimi, G.W.Bush. Bushi teened Obama võidus pole mitte väikesed: ta on vähendanud USA usaldatavust teiste riikide seas kriitilise piirini, tekitanud Iraagi näol maailma uue kriisikolde, juhtinud USA majanduse läbi aegade katastroofilisemasse seisu peale 1930-te alguse Suurt Depressiooni ning ideologiseerinud ja polariseerinud Ameerika ühiskonna. Sellise pärandatava koorma juures kuulunuks vabariiklaste järjekordne valimisvõit kurioosumite kilda.
Loe edasi
postitas: ICDS
12.05.08
Autor: Holger Mölder
Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna analüüsibüroo juhataja
Presidendivalimiste eelhääletuste karussell hakkab lõpule jõudma. Vabariiklased on panustanud peatselt 72-aastasele John McCainile ja küsimuse all on üksnes see, kas tegemist on Ronald Reagani või Bob Dole’i klooniga. Praegu kaldub kõik viitavat rohkem Dole’i poole, kuigi Viagra reklaamis pole McCaini veel osalemas nähtud. Vabariiklastel ei ole pakkuda seda, mida omal ajal pakkus jõuliselt Ronald Reagan ja mida praegustest kandidaatidest on suutnud ainult Obama – muutusi. McCaini võidu korral korduks võimu Putinilt Medvedjevile ülemineku analoog, kus sisuliselt jätkuks George Bushi kolmas ametiaeg. Võib-olla ainult uute tegijatega. Noam Chomsky on nimetanud McCaini Bushist isegi ohtlikumaks, sest tegemist olevat klassikalise sõjardiga, kes eelistab sõjalise jõu kasutamist läbirääkimistele. Kuigi Tiit Made oli möödunud nädala Terevisioonis valmis McCaini juba järgmiseks presidendiks kuulutama, valib presidendi õnneks Ameerika Ühendriikide rahvas ja see protseduur toimub veidi teistmoodi kui NLKP peasekretäri valimine. Mina julgeks pigem väita, et Obama ja Clintoni terav vastasseis on teinud McCaini konkurentsivõimeliseks, hoolimata sellest et George W. Bushi toetusprotsendid on valitseva presidendi kohta erakordselt madalad ja kindlat pole siin hetkel veel midagi.
Demokraatidel on järele jäänud veel kuus eelvalimist. Hoolimata tugevast survest, võitis Obama Põhja-Carolinas 56%:42% ja kaotas Indianas vaid 49%:51%. Huvitav fakt, et lahtistel Indiana eelvalimistel toetas Clintonit enamus osalenud vabariiklastest. See võib viidata Russ Limbaughi üleskutsele vabariiklastele toetada Clintonit, kuna Obama olevat McCainile ohtlikum konkurent.
Loe edasi
postitas: ICDS
08.05.08
Autor: Andres Vosman
Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna analüüsibüroo nõunik
What matters is not principally whether a law is passed in the Green Zone. It is how the law is carried out in the Red Zone.
(International Crisis Group Middle East Report No. 74)
On saanud peaaegu et tavateadmiseks, et aasta tagasi kulmineerunud surge-strateegia (ajakirjanduses sageli ka ‘surge-taktika’) ehk USA vägede Iraagis arvukuse ajutine suurendamine 21 500 sõduri võrra on olnud edukas – kõik olulisemad julgeolekunäitajad on 2006/2007 aastavahetuse tipust 30-60% paranenud. USA sõdureid langeb keskmiselt kaks-kolm korda vähem, tsiviilohvrite hulk on vähenenud neli-viis korda (sarnane invasioonijärgse perioodiga). “Al-Qaida Mesopotaamias” on oluliselt nõrgenenud ja sunniidid on relvad koalitsioonivägedelt ära pööranud. Osaliselt tänu astronoomilistele naftahindadele kasvavad oodatust kiiremini riigi sissetulekud, infrastruktuuri osas on edasiminekud. Iraagi julgeolekujõud on näidanud end kasvavalt veenva partnerina. Poliitilisel areenil räägitakse jätkuvalt murrangutest teel kogukondadeülesele leppimisele. Petraeus, värskelt CENTCOMi juhi kohale nimetatud kindral, on selle kõige eest ka kiita saanud.
Allpool vaatleks kolme artikli-analüüsi (“Iraq after the Surge I: The New Sunni Landscape”, International Crisis Group Report, 30 April 2008; “Iraq after the Surge II: The Need for a New Political Strategy”, International Crisis Group Report, 30 April 2008; Steven Simon, “The Price of the Surge”, Foreign Affairs May/June 2008) põhjal, mida surge on strateegilises plaanis kaasa toonud, miks on midagi juhtunud ja millised on perspektiivid edasiseks.
Loe edasi
postitas: ICDS
08.04.08
Autor: Maria Mälksoo
Kuigi Poola ja Leedu juutidest põlvnev ameerika kirjanik, kriitik, filmitegija ja poliitiline aktivist Susan Sontag suri juba 2004. aastal, ilmus veel eelmisel aastal postuumselt tema viimaste kõnede ja esseede kogu “At the Same Time“ (Picador, 2007). Ehkki Sontag alustas – ja määratleski end ennekõike kirjandus- ja kunstikriitikuna, kes küll peatselt liikus edasi avaramate esteetiliste väljade, nagu fotokunst ja kultuurisemiootika, analüüsimise poole, oli tema kui literaadi ja humanisti tugevus ja eripära lõppeks just ühiskonnakriitilises esseistikas ja sellega rööbiti kulgenud võitluses inimõiguste kaitse eest maailmas.
Susan Sontag oli inimene, kes kirjutas, ja inimene, kes kirjutamise ja kirjanduse tähenduse – ka poliitilise – üle palju mõtles. Aga ennekõike oli Sontag kirjanik, kelle jaoks kirjutamine oli tegu – aktiivne viis maailmaga suhestuda ja võimalus selle kujundamises kaasa rääkida. Nagu Sontagi samuti literaadist ja poliitikanalüütikust poeg David Rieff omapoolses eessõnas ema viimasele esseekogumikule märkis, oli Sontag eluaeg huvitatud kõigest: lõpuni elujanusena tahtis ta alati kõike kogeda ja maitsta, igale poole jõuda, kõike teha proovida. Kui ilu ja kunst olid Sontagile naudinguks ja lohutuseks, kannustas tema silmatorkavalt terav poliitikataju ning erk sotsiaalne närv teda ikka kirjutuslauast kaugemale päris-elu väljadele. “Do something, do something, do something,“ võime lugeda ka Sontagi päevikufragmendist, mis “At the Same Time“’i kaanekujunduses ära toodud.
Ja eks ta tegigi.
Loe edasi
postitas: ICDS
23.02.08
Author: Julian Tupay, research assistant at the ICDS
Bob Drogin’s book “Curveball: Spies, Lies and the Con Man who Caused a War” (New York: Random House, 2007) tells the true story of the Iraqi dissident Rafid Ahmed A. who requested political asylum in Germany and went on to shake the US intelligence community in its foundation and, maybe, as Drogin suggests, cause a war.
On November 1999 Rafid Ahmed A. approached the federal police on Munich’s international airport to request political asylum in Germany. It turned out that he had a most interesting tale to tell about how he was recruited by the Iraqi government right out of University, where he had studied chemical engineering, to participate in Saddam’s biological weapons program. He claimed to the German intelligence agency (BND) that he had worked on constructing mobile bio-weapon laboratories in a supposed seed-washing facility in Djerf al Nadaf.
Loe edasi
postitas: ICDS
21.02.08
Autor: Holger Mölder
Kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna analüüsibüroo juhataja
Superteisipäev kindlustas John McCainile suure tõenäosusega vabariiklaste presidendikandidaadi positsiooni sügisesteks valimisteks. Kuigi ainus allesjäänud põhikonkurent Michael Huckabee jätkas esialgu paljutõotavalt võitudega Kansases ja Louisianas ning napi allajäämisega Washingtoni osariigis, liiguvad tema aktsiad aeglaselt, kuid peatumatult allamäge. Pigem on tegemist juba „isikliku populaarsuse“ kampaaniaga, mis peaks kindlustama talle võimalikult tugevad positsioonid valimiskonvendiks, kui kõne alla tuleb asepresidendikandidaadi valik.
Demokraatide poolel lõpetasid Hillary Clinton ja Barack Obama superteisipäeva sisuliselt viigipositsioonilt, millele järgnes Obama jõuline vahespurt, kui ta võitis kümnes osariigis järjest. Siinjuures saavutati kõik võidud paraja ülekaaluga. See on Obamale andnud küll väikese edumaa, kuid tema võitu ei saa kindlasti veel nimetada lõplikuks ning peatamatuks.
Loe edasi
postitas: ICDS
01.02.08
Autor: Kaarel Kaas
Foreign Affairsis on juba mõnda aega ilmunud USA presidendikandidaatide välispoliitilisi seisukohti tutvustavad artiklid. Ennevanasti oleks neid suisa programmilisteks kirjutisteks nimetet.
Üks hää tuttav võttis ette tüki tublit tööd ning sõelus nendest kirjatöödest välja kandidaatide Venemaad puudutavad seisukohad. Minul omakorda on nüüd hää meel selle töö tulemused (koos tänudega suure vaeva nägijale) siia üles riputada.
Tõsi, mõned allpool toodutest – Rudy Giuliani ja John Edwards – on tänaseks valimisrallist väljunud. Kuid olgu terviklikkuse huvides siiski ka nende mõtted viidatud. Mugavuse ja selguse huvides inglise keeles.
Loe edasi
postitas: ICDS
